..sest igakord kui me kohtume, siis sa räägid vahetpidamata temast, sellest kui võrratu ta on ja kui ühtekad te olete ja ma võlun alati näole naeratuse, lausudes, et kuiväga sul ikka sõpradega vedanud on. kuid kuidas sa aru ei saa, et mu sisemus karjub, sest see paneb mind tundma end mittekellegina?

minu hommik sind on täis.

Ma surun varbad liiva ja unustan end siia..

Näitan iseloomu ja panen end maksma!

"Ma teen oma parima, teen nii hästi, kui oskan - nii hästi, kui iganes suudan, ja kavatsen seda jätkata kuni lõpuni. Kui lõpus selgub, et ma tegin õigesti, siis ei tähenda see, mis minu vastu öeldi enam midagi. Kui lõpus selgub, et ma tegin valesti, siis ei muuda midagi ka see, kui kümme inglit vannuksid, et mul oli ju õigus."

Mina nüüd lähen. Lähen ära. Kahju on minna, aga ma olen õnnelik. Kardan, ikka kardan. See on vist loomulik. Ja ma jään õnnelikuks igal pool. Seda ei saa minu seest kätte, seda õnne, mis meil on. Meil. Meil kahekesi. Imelik, mul on tunne, nagu ma oleksin millestki pääsenud, millestki hirmsast. Kõik on nii naljakas. Kui sa mu siit leiad, olen ma veel lähedal, vaatan sind. Aga ma ei tea, ma ei tea, kuidas see kõik käib. Selleks räägingi. Mul on tunne, et ma võtan sind natukene kaasa, aga ma ei tea, kuhu. Ma tahaksin sulle öelda…. Ma arvasin, et kõige parem asi on kuulda, kuidas sa mulle ütled, et sa armastad mind. Aga ma ei teadnud, et kõige parem asi on öelda, et ma armastan sind. Ma armastan sind.

Mu selg on liiga kondine, et sinna tiibu kasvatada..