Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate mönest oma uuest söbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda köige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: 'Missugune on tema hääleköla? Mis mänge ta köigerohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?'Nad küsivad teilt: 'Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?' Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: 'Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel..', siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: 'Nägin saja tuhande frangist maja.'Siis nad hüüavad: 'Oi, kui ilus!'

koolis koju tulles märkasin, et kõrvalmaja tagant täna enam minu maja ei paista- kastanitel on suured lehed ja tamm on ka lehtes.
magasin magusaima aja vist maha..

See kõik on nagu spiraal. Ma alustan uut suve. Mul on 2 pakki pliiatseid.4 kilo ülekaalu ja lähedal asuv kauplus. Kõik on sama. Vanus vaid mitte. Mulle maitseb endiselt shokolaad ja grillitud liha. Ka piibelehed lõhnavad sama hästi. Ikka hakkab süda kiiremini lööma mu lemmikute laulukeste peale ja olen otsustanud, et nüüd on viimane aeg oma silmanurkadesse kreemi lisama hakata. Üritan kõike teha nii, et keegi valesti aru ei saaks, sest seni olen elanud vaid teistele. Mõelnud ja arvanud, mida "arvatakse"Ma teen seda, mida tahan. Kui tahan, ei vasta telefonile. Kui tahan söön voodis. Kui tahan ei kammi juukseid. Kõige rohkem tunnen puudust ajast. Mul on tunne, et suren seistes. Ahjaaa...oodatavad õhtused kõned on ka ära jäänud. Nendest tunnen ka puudust. Maailm peab olema tasakaalus....