Tea, et kui selja keerad sa
siis enam iialgi ei andesta.

Kes mürgitas su hinge, mõistuse ja südame?
Tea, sõbrad, sõbrad nii ei tee!

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

ma lubasin, et ma kirjutan sulle. vahel tahaksin, tervele maailma karjuda kui hea sa oled, siiski vaikin, sest kardan sind kaotada. ja nii on hetkel mu tunnetega ka. ma ei julge kõvasti rääkida, ainult sosinal, sest kardan, et sõnun ära midagi. ma tunnen, et kõik on jälle lõplikult korras ja see tunne on parim. ma vahepeal vihkasin meie telefonikõnesid, kuigi sulle ei ole ma seda vist kunagi otse öelnud. need kõned koosnesid vaikusest ja plärtsumisest ja turtsumisest ja peale kõne lõpp olin ma tihti vihasem kui enne kõnet. nüüd on need telefonikõned jälle päikest ja naeru täis. eriti need viimase aja kõned. nad on nagu alguses. ma armastan sind!:)

ja viimasel ajal olen ma end jälle raamatute juurest leidnud. see käib mul hooti. kord ei loe ma mitu kuud midagi, siis jälle iga päev. lugesin eile Jutta Treiberi "Järve mitu värvi". hea raamat oli. ma arvan, et sellel raamatul on teine osa ka. sest et minumeelest jäi lõpp poolikuks. ma vihkan neid raamatuid, millel kindlat lõppu ei ole. ise pead fantaseerima midagi. mul ei tule see välja. ja eile alustasin Erlend Loe romaani "Naiiv. Super." lugesin 76 lehekülge ja teema on alles alguses, endiselt. loen ruttu edasi lootes, et midagi juhtuma ka hakkab.
ja haigusepoiss on ka külas. õigemini tuli nohupoiss ees ja siis valupoiss tuli tema järel kurku ja siis kutsusid nad köhapoisi ka kampa. palavikupoisile hoian ukse kinni. ehk.
ja tegelikult peaks ma õppima minema. ajaloo aastaarvud ja psühholoogia töö. psühholoogiasse ei ole ma sel õppeaastal veel jõudnud. aga ma õpin ja saan hakkama. ma tean.

pärast siis suhtleme!:)
musi.

Ma ütlen headaega, sest
Ma jätan oma südame Sinu juurde
Kus oled Sina, seal tahaksin ma olla

tulipunane õhk mida hingad purskaevude vahel voolab tasa su südamesse, kus sünnib üks soov. jäätund pisaraid voolab su põsel, sinu mõtete juures. sügisõhtute hõngu on tunda mööduvas tuules.
sinu silmad täis on päikest, valgust ja su süda täis on õhtu algust. ja sa ise vaatad kuskilt kaugelt ja ei tea mis on ees.
vaatan sind läbi jäätunud klaasi, loobid kastaneid vette. helekollaste pilvede paistel ootad mind kuigi ise ei tea. sinu pihus on sadakond hetke, mis minust on meeles ja taskutes pehmetes ootab kord kastan mis veereb su käest.

näib, et tüdruk vist teab, et on teel talvekuud. nii ta ärevalt sosinal hoiatab puud: "Jäta selga nüüd kleit!"

nii. Saksamaalt tagasi. ma ei tea miks, aga see reis ei olnud minu jaoks viimasepeal. võibolla oli asi mu kõhuvalus, võibolla millegis muus. võibolla selles, et igat hetke võrdlesin ma Usas oldud ajaga. kuigi ilusaid hetki oli ka sellel reisil ja workshop kus osalesime oli huvitav. pikemalt ma ei oska sellest rääkida. teid ei huvitaks see teema ja seletada niimoodi seda ei saa. igatahes, pagana hea on nüüd koolis käia!:)

Nii. Siin ma siis olen. Kõik asjad on pakitud. Võino, need mida ma arvan seal vaja minevat. Vähe asju on kuidagi aga samas ei ole ma ju kaua ära. Neli päeva kulub ju ainuüksi sõitmisele. Aga jah. Hetkel on hoopis suurem soov homme kooli minna. Aga kui homme peaks kooli minema, siis annaks vist kõik, et mitte kooli minna. Paratamatus. Igatahes ma loodan, et ma saan seal hakkama. Ma ei oska nende keelt ja nemad ei oska minu oma ja meil ei ole ühist keelt, aga käed ja jalad on otsas. Päris lohutav, mis? Minuarust ei ole. Aga jah. Kui ma tagasi tulen, siis ma räägin teile kõigest pikemalt. Senik nägudeni ja ärge ilma minuta pahandust tehke!

Ja Sina, Sa tead küll, et ma hakkan Sind igatsema aga seda suurem on jällenägemise rõõm. Me saame hakkama. Ma luban!:)