ennast tavaliseks pidada,sel on teeskluse maik juures.
ja tavaline olla on natuke ohtlik.

sel öösel taevas polnud tähti
nad särasid me jalge vahel maas
ja tuul ei puhund sealt kus enne nähti
ja rohi kasvas meile taevast pähe

tusatuju tollel päeval polnud näha
ja tagurpidi kasvasid kõik puud
hingerahu rebis endast hinge välja
jäi ainult rahu, kes suudles enda suud

lumi sadas altpoolt habemesse
kui viha iseenda vimmas kees
ja sohust kukkusid kõik inimesed välja
ja paistist valgust päikesesse enda sees

siis ma järsku kõrvadega nägin
et vale tegi argusele pai
huuled tundsid enda hämaruses häbi
ja ema tantsis keset põldu endaga

hirm hakkas tollel õhtul ennast kartma
kui valgus teda tasapisi sõi
vaimud kandsid oma raskeid kehi
tol õhtul tühjus sai mõttetuselt lapse