Elujooks. Ratsu on valmis. Ülejäänud on kõikvõimsama teha.

Kõik on uus-
kuid siiski vanamoodi.
Langeb täht- kui peatub viiv.
Vanad lõhnad, armsad ikka omamoodi.
Su sülle vahel peitu poen.

I can't stand to fly
I'm not that naive
Men weren't meant to ride
With clouds between their knee.

Sõpra tunned sellest, et tuttav nuga on selga löödud.

Vaata, ma kukun end katki. Vaata, ma kukun, kas näed? Vaata, ma kukun teist läbi, Kas te tõesti ei kuule mu häält? Vaata, ma kõnnin siin serval, Vaata ma komistan pea. Kukun siit tuhandeks killuks, Kui keegi mind püüda ei tea.

Sina tead kuidas naeratavad sinisilmad..

Mikspärast särama pean? Kas ainult siis olen hea, kui ära peidan kõik vead?

“Nii et kui sa tunned kaotusevalu, palun ära raba midagi, mis valu ära võtaks. Lihtsalt usu, et valu, nagu kõik muugi, läheb üle. Läbi selle õpid, kuidas ebaõnnega hakkama saada. Õpid, kuidas stressiga toime tulla. Sa tunned uhkust. Valu teisel küljel õpid midagi selle kohta, kes sa oled.”