Wednesday, July 29, 2009

..sest igakord kui me kohtume, siis sa räägid vahetpidamata temast, sellest kui võrratu ta on ja kui ühtekad te olete ja ma võlun alati näole naeratuse, lausudes, et kuiväga sul ikka sõpradega vedanud on. kuid kuidas sa aru ei saa, et mu sisemus karjub, sest see paneb mind tundma end mittekellegina?

2 comments:

Krissu said...

Birgit, kui Mihkli Ameerika blogi välja arvata, siis on sinu oma esimene, mida ma otsast lõpuni ühekorraga läbi olen lugenud. Sattusin orkutis sellele lingile ja ei saanud enne pidama, kui olin kõik need head mõtted ära lugenud! Tahtsin Sulle öelda, et väga sügav ja haarav on kogu see mõtete lugu siin blogis! Leidsin enda jaoks palju ilusat siit. Aitäh!

tommmmm said...

Tean täpselt seda tunnet :o]