I don't care if you can't see his wings, he's an angel!

Siiralt uskusime siis, see aeg ei lõppegi.

Kuhu tee meid eales viib, me tuleme veel tagasi.

Tuleb meelde jälle kõik, ma ohkan- oli kord..

Kõik on uus

kuid siiski vanamoodi

Langeb tähtkui peatub viiv

Vanad sõbrad

tervitavad samamoodi -

Viibe

kui rändlinnu tiib

Ava uks

ja astu üle läve

Kas kõik on uus

ja tundmatu?

Hinge roostes

krigin kajab ühe

Käes on

lahkumise tund

Aeg on lahkuda,

Kõik uksed avada

Tuulutada oma ruumid

Ehk ajaratta mõned tuurid

Siis meelde jäävad

Jäädavalt

Võõral käel

mu kirjutatud nimi

Veri vaikselt

tukslemas

Nii on äkki

valmis saanud kiri

Mida raske

on aduda

Kõik on uus

kuid siiski vanamoodi

Sajand uus,

kuid see ei loe

Vanad lõhnad

armsad ikka omamoodi

Su sülle

vahelpeitu poen

Aeg on... lahkuda

Aeg on... kohtuda

Aeg on... loobuda

Aeg on... joobuda

Aeg on... rääkida

Aeg on... vaikida

Aeg on... lahkuda

Et saaks kord jälle kohtuda

Like a river to the sea
I will always be with you
And if you sail away
I will follow you..





Phil Collins - One More Night

ma pean sõdu ainult tugevate vastastega. ja nemad on silmale nähtamatud.

Jõuluime on pisut teistmoodi kui lihtsalt ime. Tal on lapsepõlve jõulupidude lõhn ja lumemärja kinda maitse. On inimesi, kes teda kunagi ei märka ja on neidki, kes on teda üleni täis..

Aega tumma mõõdab kell, jäljed lumi katas maas. Suures jõulusaginas, kaduma mul oled läinud Sa. Nüüd siis alles avan end, kingitust kuid jah, ma tean. Sinna kus nüüd läinud Sa, loodan, et on sama soe ja hea. Vaikus toas, soovid reas, mõtted head segi peas. Ootan Sind, enne veel katab talv jäljed teel. Üksinda, Sa ju tead, jõulurõõm poole peal lõppeb ja soovida ma Sul ei saa pühi häid, nii häid..

Tuulemaa-Üksinda.

Ühele positiivsemale tüdrukule, keda ma tundsin.

Inglid Su tõid, inglid Su viisid.

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
Ja meie rõõm nüüd karjuma peab,
ma seda tunnen ja sinagi tead..

Seisan lageda taeva all vihma käes,

pilved kõik nagu kallaks meelega.

Tuul mind keerutaks ümber sõrme kui saaks,

kuid jään raudkindlalt püsima..

ma ei oska ju joonistada, aga kurbust joonistaks ma nii.

Ma tunnen hirmu mitte millegi ees,
ka tühjuses olla võib midagi sees!

Vahel tahaksin tervele maailmale karjuda kui võrratu Sa oled. Siiski vaikin, sest kardan Sind kaotada.

..olen rõõmus, et tohin sinuga kiikuda.
niiviisi kiigutakse ainult kord elus...
...mul ei tule muud mõttesegi.
kui see ongi nõrkus, siis nõustuksin alati olema nõrk .

Sõltuvusse langemine õhust, maast ja veest. Uduvihmast hommikul ja pärnaõie teest..

Me otsustasime Tom'iga, et me täna ei kirjuta. Minu vabandust on see, et tema ei kirjuta ja tema oma muidugi mõista see, et mina ei kirjuta. Niiet, ootame kirjatuvi. Tervitaks veel Tom'i, et see õelus meil veel kaua kestaks!;)

Aga mõnikord on nii, et kui sa tead midagi ja keegi teine ei tea, siis on hästi halb tunne endal. Sest see on oluline, küll mitte sinu vaid selle teise jaoks. Ja sa tead ka, et vastus, mida oodatakse on negatiivne. Aga tema ju ei tea. Tema ootab. Ootab ja loodab. Mõtleb vaikselt ette mõtteid, mida ei peaks mõtlema. Elab peas seda elu, mis tegelikult ju ei tule. Aga tema ei tea.

Reeturlik tunne oli see, vaadata kõrvalt närviliselt ootavat inimest, teades, mis tuleb. Ma ei taha endale kunagi masinat, millega ma saan paratamatut tulevikku ette näha. Pisiasjad.

Ühel hetkel ma tundsin, et tahaks lõhkuda ja karjuda, loopida asju. Nagu ma ise oleks nii väga seda vastust oodanud. Ja samas seda teadnud, aga ikkagi oodanud. Ja mitte midagi selle suhtes teha saanud. Lõhkuda! Välja endast.

ma olen kõige õigemas asendis - nii et mind saab enda poole tõmmata, aga tõugata enam ei saa, ma olen magneti poolust vahetunud ja ma olen usku vahetanud. ma ei usu enam kõiki ja kõike, ma usun nüüd vaid seda ja neid keda tahan.. see on uskumatu.. ma olen peaaegu blond.. ja peaaegu hull, poolenisti ära kasutatud ning ParimEnne saab kohekohe läbi..

I thank you for staying, for caring, for being..

Tuul tõuseb ja kaob. Vihm sajab ja kaob. Päev algab ja kaob. Aeg saabub ja kaob. Soov tuleb ja kaob. Laul kajab ja kaob. Õnn viibib ja kaob. Kõik kaduv kord kaob. Sina jää, las ma räägin sul kuidas mul läeb. Sina jää, las veel kõlab su hell-selge hääl. Sina jää, las ma ütlen, mis südame peal. Las ma soovin sul teed sealpool head. Valgus murdub ja kaob. Tee rohtub ja kaob. Kevad tuleb, siis kaob. Hetk möödub ja kaob. Palun ütle, sa tead. Soovin sul kõike head. Palun alati jää. Palun enne, kui läed. Sina jää, las ma räägin sul kuidas mul läeb. Sina jää, las veel kõlab su hell-selge hääl. Sina jää, las ma ütlen mis südame peal. Las ma soovin sul teed sealpool head.

..temaga ei pea päevad läbi ninapidi koos istuma, temaga on asju, millest ei pea kunagi rääkima, temaga võib üldse kuu aega suhtlemata olla. aga kui sul mure on, siis ta tuleb, võtab ümber kinni, teeb musi ja on alati olemas! ta on mu parim sõber ja ma armastan teda!:)
Aitäh, et olemas oled.

Tundub, et pilvelaevad, tumedas suvetaevason jäänud kahevahele.

Kas tuleks jõuga sõuda, et auga koju jõuda

või jääda natukeseks veel.

Siin keset tähesära kindlasti kuluks ära

väikene puhkus teha teel.

Ja pisut raadio kaudu kuulata tuulte laulu,

ning vähe lahutada meelt.

Vist pidi öö meid kokku viima,

sest selles siin ei pääse mööda.

Jää mu kõrvale, kustutame tuled,

jätame maailma omapead.

Kuukiirte valgus seinale me varjud

häbenemata joonistab.

Keerame uksed lukku,

see kõik mis täna juhtub,j

ääb ainult meie vahele.

Täna kõik pilvelaevad,

tumedas suvetaevas

kuuluvad meile kahele.

Tea, et kui selja keerad sa
siis enam iialgi ei andesta.

Kes mürgitas su hinge, mõistuse ja südame?
Tea, sõbrad, sõbrad nii ei tee!

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

ma lubasin, et ma kirjutan sulle. vahel tahaksin, tervele maailma karjuda kui hea sa oled, siiski vaikin, sest kardan sind kaotada. ja nii on hetkel mu tunnetega ka. ma ei julge kõvasti rääkida, ainult sosinal, sest kardan, et sõnun ära midagi. ma tunnen, et kõik on jälle lõplikult korras ja see tunne on parim. ma vahepeal vihkasin meie telefonikõnesid, kuigi sulle ei ole ma seda vist kunagi otse öelnud. need kõned koosnesid vaikusest ja plärtsumisest ja turtsumisest ja peale kõne lõpp olin ma tihti vihasem kui enne kõnet. nüüd on need telefonikõned jälle päikest ja naeru täis. eriti need viimase aja kõned. nad on nagu alguses. ma armastan sind!:)

ja viimasel ajal olen ma end jälle raamatute juurest leidnud. see käib mul hooti. kord ei loe ma mitu kuud midagi, siis jälle iga päev. lugesin eile Jutta Treiberi "Järve mitu värvi". hea raamat oli. ma arvan, et sellel raamatul on teine osa ka. sest et minumeelest jäi lõpp poolikuks. ma vihkan neid raamatuid, millel kindlat lõppu ei ole. ise pead fantaseerima midagi. mul ei tule see välja. ja eile alustasin Erlend Loe romaani "Naiiv. Super." lugesin 76 lehekülge ja teema on alles alguses, endiselt. loen ruttu edasi lootes, et midagi juhtuma ka hakkab.
ja haigusepoiss on ka külas. õigemini tuli nohupoiss ees ja siis valupoiss tuli tema järel kurku ja siis kutsusid nad köhapoisi ka kampa. palavikupoisile hoian ukse kinni. ehk.
ja tegelikult peaks ma õppima minema. ajaloo aastaarvud ja psühholoogia töö. psühholoogiasse ei ole ma sel õppeaastal veel jõudnud. aga ma õpin ja saan hakkama. ma tean.

pärast siis suhtleme!:)
musi.

Ma ütlen headaega, sest
Ma jätan oma südame Sinu juurde
Kus oled Sina, seal tahaksin ma olla

tulipunane õhk mida hingad purskaevude vahel voolab tasa su südamesse, kus sünnib üks soov. jäätund pisaraid voolab su põsel, sinu mõtete juures. sügisõhtute hõngu on tunda mööduvas tuules.
sinu silmad täis on päikest, valgust ja su süda täis on õhtu algust. ja sa ise vaatad kuskilt kaugelt ja ei tea mis on ees.
vaatan sind läbi jäätunud klaasi, loobid kastaneid vette. helekollaste pilvede paistel ootad mind kuigi ise ei tea. sinu pihus on sadakond hetke, mis minust on meeles ja taskutes pehmetes ootab kord kastan mis veereb su käest.

näib, et tüdruk vist teab, et on teel talvekuud. nii ta ärevalt sosinal hoiatab puud: "Jäta selga nüüd kleit!"

nii. Saksamaalt tagasi. ma ei tea miks, aga see reis ei olnud minu jaoks viimasepeal. võibolla oli asi mu kõhuvalus, võibolla millegis muus. võibolla selles, et igat hetke võrdlesin ma Usas oldud ajaga. kuigi ilusaid hetki oli ka sellel reisil ja workshop kus osalesime oli huvitav. pikemalt ma ei oska sellest rääkida. teid ei huvitaks see teema ja seletada niimoodi seda ei saa. igatahes, pagana hea on nüüd koolis käia!:)

Nii. Siin ma siis olen. Kõik asjad on pakitud. Võino, need mida ma arvan seal vaja minevat. Vähe asju on kuidagi aga samas ei ole ma ju kaua ära. Neli päeva kulub ju ainuüksi sõitmisele. Aga jah. Hetkel on hoopis suurem soov homme kooli minna. Aga kui homme peaks kooli minema, siis annaks vist kõik, et mitte kooli minna. Paratamatus. Igatahes ma loodan, et ma saan seal hakkama. Ma ei oska nende keelt ja nemad ei oska minu oma ja meil ei ole ühist keelt, aga käed ja jalad on otsas. Päris lohutav, mis? Minuarust ei ole. Aga jah. Kui ma tagasi tulen, siis ma räägin teile kõigest pikemalt. Senik nägudeni ja ärge ilma minuta pahandust tehke!

Ja Sina, Sa tead küll, et ma hakkan Sind igatsema aga seda suurem on jällenägemise rõõm. Me saame hakkama. Ma luban!:)

Mu süda on minu. Sina oled mu südames. Sina oled minu.

Lubasin, et kirjutan Sulle ja seekord ei kustuta seda ära. Just praegu istudes ja kirjutades tundub see kõik oma võlu kaotavat. Tead, mida ma tähele olen hakanud panema? Et Sa toetad mind palju. Ei, mitte et Sa seda enne ei oleks teinud, lihtsalt nüüd toetad Sa mind rohkem. Või hoopis teistmoodi? Igatahes, see tunne on suuremaks kasvanud. Julgustavamaks. Mulle meeldib see!:)
Ja ma ükspäev mõtlesin sellele, et imelik on mõelda, kuidas kaks tegelikult nii erinevat inimest, koos olles nii ühtse terviku saavad moodustada. See on nagu uskumatu aga ma pean sellesse uskuma, sest see kõik toimub ju päriselt. Meiega.
Mu pooled mõtted läksid nüüd kaduma. Kuid ma luban Sulle, et ma kirjutan varsti jälle.

Toredat lugemist ja suhtlemiseni!:)

Ja kuula The Calling - Wherever You Will Go. Meeletult ilus laul.

Musi.

..sel hetkel võttis ta mu käest ja vaatas mulle silma. usu, tema silmadesse oleks sel hetkel võinud terve maailma hoolivus ära mahtuda. ta pühkis õrnalt mu pisarad ja suudles mu põski. lubades mulle, et ma saan hakkama tõmbas ta mu enda ligi. nuusutades mu juukseid naeratas ta. see oli kõige ilusam naeratus mida ma kunagi oma elus näinud olen.
..jalutasime edasi justkui poleks midagi kunagi juhtunudki. jalutasime naeratades, vaikides, rahulolles. sel hetkel sain aru. et tähtis ei ole see, mida koos tehakse, vaid see, mida koos tuntakse.
ohh, ma armastan teda!

Ja nii ta meil alati läheb, igal suvel on meil alati nii ja ma tean, et me oleme alati sõbrad.. Paide triatlon on siis selleks korraks läbi. Meeletult tore oli. See on see, mis suvest teeb aja parima, see on see mis paneb elama!

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head!:)

see imeb, et me saame aru, et teineteisest tuleb hoolida, alles siis kui paks lumekiht katab maad, toas värelevad küünlad ning kogu selle kupatuse nimeks on pandud jõulud. sellepärast annaksin ma vahetevahel kõik, et me detsembrikuus elaksimegi..

ennast tavaliseks pidada,sel on teeskluse maik juures.
ja tavaline olla on natuke ohtlik.

sel öösel taevas polnud tähti
nad särasid me jalge vahel maas
ja tuul ei puhund sealt kus enne nähti
ja rohi kasvas meile taevast pähe

tusatuju tollel päeval polnud näha
ja tagurpidi kasvasid kõik puud
hingerahu rebis endast hinge välja
jäi ainult rahu, kes suudles enda suud

lumi sadas altpoolt habemesse
kui viha iseenda vimmas kees
ja sohust kukkusid kõik inimesed välja
ja paistist valgust päikesesse enda sees

siis ma järsku kõrvadega nägin
et vale tegi argusele pai
huuled tundsid enda hämaruses häbi
ja ema tantsis keset põldu endaga

hirm hakkas tollel õhtul ennast kartma
kui valgus teda tasapisi sõi
vaimud kandsid oma raskeid kehi
tol õhtul tühjus sai mõttetuselt lapse

Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate mönest oma uuest söbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda köige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: 'Missugune on tema hääleköla? Mis mänge ta köigerohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?'Nad küsivad teilt: 'Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?' Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: 'Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel..', siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: 'Nägin saja tuhande frangist maja.'Siis nad hüüavad: 'Oi, kui ilus!'

koolis koju tulles märkasin, et kõrvalmaja tagant täna enam minu maja ei paista- kastanitel on suured lehed ja tamm on ka lehtes.
magasin magusaima aja vist maha..

See kõik on nagu spiraal. Ma alustan uut suve. Mul on 2 pakki pliiatseid.4 kilo ülekaalu ja lähedal asuv kauplus. Kõik on sama. Vanus vaid mitte. Mulle maitseb endiselt shokolaad ja grillitud liha. Ka piibelehed lõhnavad sama hästi. Ikka hakkab süda kiiremini lööma mu lemmikute laulukeste peale ja olen otsustanud, et nüüd on viimane aeg oma silmanurkadesse kreemi lisama hakata. Üritan kõike teha nii, et keegi valesti aru ei saaks, sest seni olen elanud vaid teistele. Mõelnud ja arvanud, mida "arvatakse"Ma teen seda, mida tahan. Kui tahan, ei vasta telefonile. Kui tahan söön voodis. Kui tahan ei kammi juukseid. Kõige rohkem tunnen puudust ajast. Mul on tunne, et suren seistes. Ahjaaa...oodatavad õhtused kõned on ka ära jäänud. Nendest tunnen ka puudust. Maailm peab olema tasakaalus....

ka suured inimesed eksivad
ja mõned isegi nii tihti,
et tekib peaaegu kiusatus
neid väikesteks inimesteks pidada..

Mõned inimesed ütlevad vaid ühe sõna ja sütitavad sellega unistuse ning panevad õitsema roosid; pelga naeratusega oma silmis kutsuvad nad meid kaasa kaugetele maadele, imelistele reisidele.

Mõned inimesed ulatavad käe ja peletavad üksinduse, katavad laua, pakuvad sooja suppi, toovad tuppa rõõmu ja lilled; kitarrikeeli vaevalt puudutades suudavad nad luua kauni sümfoonia.

Mõned inimesed suudavad sõnadeta puudutada meie hinge, toita kauneid tundeid, luua unistusi, panna veini laulma ja siis heita puhkama, nagu poleks nad midagi korda saatnud.

Ja sa lähed edasi, elusse armunud, peletades üksildase surma, sest sa tead, et sealsamas, ümber nurga, on inimesed, kes on sinu jaoks samatähtsad kui elu ise.

vahepeal käisime siis Venemaal ära. päris kvaliteetvärk oli. kes teab, see teab!;) ja teavad need, kes teadma peavad.

nii. parim vokaalansambel enda vanuses üle riigi. ja huvitavaim rokk seade. ma ütleks, et meil läks päris hästi!:)
ja igal rokkaril on oma kiiks.

sellest viimasest ei pidanudki te aru saama.

kõige tähtsama jätsin ma muidugi mainimata.

esimene koht ja Grand Prix tuli ka lõpuks ära.

hellyeah!:)

mm. polegi ammu kirjutanud. aga pole ju ammu arvuti taha ka saanud. ja ei ole tahtnud ka väga.
mis siis vahepeal juhtunud on?
kuutsemägi. lumelaud. kiirabi. abaluu põrutus. üks ilus õhtu. südamelaul. anne-liis ja ta ilus laul. tohtu väsimus.
need on need kõigetähtsamad kohad vist.
üldiselt läheb kõik ikka nii nagu vanasti.
ja kunagi räägin ma sellest kõigest pikemalt. vist.

Sest, et peaasi on tipuni jõuda,
leida end pilvede päält!:)

Meil kõigil tuleb ette aegu, mil läheme õhtul koju, kisume endal juuksed peast ja tunneme, et meid ei mõisteta. Minu arust on aju juba niimoodi üles ehitatud, et kogu aeg on midagi puudu.

keegi kunagi ütles: "vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad." ma lööks selja sirgu ja vaidleks talle vastu!