ma lubasin, et ma kirjutan sulle. vahel tahaksin, tervele maailma karjuda kui hea sa oled, siiski vaikin, sest kardan sind kaotada. ja nii on hetkel mu tunnetega ka. ma ei julge kõvasti rääkida, ainult sosinal, sest kardan, et sõnun ära midagi. ma tunnen, et kõik on jälle lõplikult korras ja see tunne on parim. ma vahepeal vihkasin meie telefonikõnesid, kuigi sulle ei ole ma seda vist kunagi otse öelnud. need kõned koosnesid vaikusest ja plärtsumisest ja turtsumisest ja peale kõne lõpp olin ma tihti vihasem kui enne kõnet. nüüd on need telefonikõned jälle päikest ja naeru täis. eriti need viimase aja kõned. nad on nagu alguses. ma armastan sind!:)

ja viimasel ajal olen ma end jälle raamatute juurest leidnud. see käib mul hooti. kord ei loe ma mitu kuud midagi, siis jälle iga päev. lugesin eile Jutta Treiberi "Järve mitu värvi". hea raamat oli. ma arvan, et sellel raamatul on teine osa ka. sest et minumeelest jäi lõpp poolikuks. ma vihkan neid raamatuid, millel kindlat lõppu ei ole. ise pead fantaseerima midagi. mul ei tule see välja. ja eile alustasin Erlend Loe romaani "Naiiv. Super." lugesin 76 lehekülge ja teema on alles alguses, endiselt. loen ruttu edasi lootes, et midagi juhtuma ka hakkab.
ja haigusepoiss on ka külas. õigemini tuli nohupoiss ees ja siis valupoiss tuli tema järel kurku ja siis kutsusid nad köhapoisi ka kampa. palavikupoisile hoian ukse kinni. ehk.
ja tegelikult peaks ma õppima minema. ajaloo aastaarvud ja psühholoogia töö. psühholoogiasse ei ole ma sel õppeaastal veel jõudnud. aga ma õpin ja saan hakkama. ma tean.

pärast siis suhtleme!:)
musi.