..sest igakord kui me kohtume, siis sa räägid vahetpidamata temast, sellest kui võrratu ta on ja kui ühtekad te olete ja ma võlun alati näole naeratuse, lausudes, et kuiväga sul ikka sõpradega vedanud on. kuid kuidas sa aru ei saa, et mu sisemus karjub, sest see paneb mind tundma end mittekellegina?

minu hommik sind on täis.

Ma surun varbad liiva ja unustan end siia..

Näitan iseloomu ja panen end maksma!